|
|
Essay – competition back to main site
Living and working in Europe 2003 - 2004
| Result Essay – competition |
“Most wanted profession in a European future” |
|
The most desired profession in the future Europe tomorrow’s Kõige ihaldatum elukutse tuleviku Euroopas.
Karl vaatas tänavale. Kes oleks arvanud, et temast saab kunagi kojamees. Ta võttis seina äärest luua ja hakkas viisijuppi vilistades teed pühkima. Laul tema peas läks aina valjemaks ja varsti, endalegi märkamatult, hakkas ta luuaga tantsima. Paljud inimesed kogunesid tema ümber. Kui ta seda märkas, hakkas tal piinlik. Ta jäi seisma ja jätkas oma tööd. „Hei, Karl!” „Tere, Siim! Kuidas sul läheb?” „Nagu näed, väga hästi. Ma olen nüüd ühe firma boss.” „Siis sul on raha nagu muda.” „No kuidas võtta. Seda jätkub. Ma näen, et sa oled oma ametile truuks jäänud.” „Keegi peab ju tänavad puhtad hoidma.” „Tõsi see on. Tead, ma pean lahkuma. Koosolek on hakkamas. Näeme!” „Olgu siis. Nägemist!” Karl oli ärritunud. Juba viiendat aastat töötas ta kojamehena ja ei midagi. Miks pidi ta oma vanaema kuulama? Ta viskas luua maha ja läks koju. „Kallis! Miks nii vara kodus?” „Mulle aitab! See kojamehe amet on jama!” „Palun ütle, et sa ei lahkunud!” „Just seda ma tegin!” „Sa oled hull. Kas sa oled unustanud, et meil on viies laps tulemas? Kasi kohe tagasi!” Karl muutus veel kurvemaks, kuid ta naisel oli õigus. Neil on viies laps tulemas ja keegi peab raha teenima. Ta lahkus kodust noruspäi. Nii ta seal tänaval oli. Kurb nägu peas pühkis teid. ***
Karl oli nii kurb, et ta ei märganud enda ees lahti olevat kanalisatsiooniauku. Ta astus sammu edasi ja kukkus sinna sisse. Ta karjet oli kuulda tänavale, kuid polnud kuuljaid. Karl kaotas teadvuse. Kui ta silmad avas, seisid tema ümber veidrad olevused ja ta polnud kanalisatsiooniaugus. Ta arvas, et näeb und või sai ta kukkudes peapõrutuse ja näeb nüüd luulusid. „Tere, Isand!” „See peab olema uni.” Karl sulges silmad. „Isand, see pole uni. Tehke silmad lahti!” Väike olend raputas Karli. Karl avas ühe silma ja siis teise. See olnudki uni. „Kus ma olen?” „Tere! Mina olen Pi. Sa kukkusid oma maailmast meie riiki.” „Aga see oli ju...” „Kanalisatsiooniauk? Küllap vist, kuid see on ka tee meie riiki.” „Kuid kes te olete?” „Meie oleme marslased.” „Kas te olete Marsilt?” „Oh ei! Me saime oma nime selle maitsva šokolaadi järgi.” Asi muutus aina veidramaks. „Kas ma olen surnud?” „Miks te seda arvate?” „Sest...” Seda kõike oli Karli jaoks liiga palju ja ta minestas. „Ups! Mis temaga juhtus? Kas ta suri ära?” „Pe, ole vait!” Pi hakkas Karli uurima. Ta sosistas tasakesi Karlile kõrva: „Isand Karl!” Karl seisis ikka liikumatult. „Peab vist...,” Pi karjus Karlile kõrva, ”Isand Karl!” Karl tõusis plaksti istukile. „Ikka teie?” „Jah. Teen teile nüüd selgeks, kes me oleme. Me oleme kojameeste nn. kaitseinglid. Meie ülesandeks on vaadata, et teiega oleks kõik korras. Teil on aga viimasel ajal kuidagi kurb meel?” „See on sellepärast, et mul on viis last ja see närune töö.” Kõigil marslastel läksid silmad suureks ja nad astusid sammu eemale. „Te ei tohiks nii rääkida! Meile on see amet püha.” „Miks?” oli Karl imestunud. „Mõtle, Karl, millised oleksid Eesti tänavad kojameesteta. Tänu teile meid enam teised Euroopa maad laimata ei saa.” Karl jäi mõttesse. Pil oli õigus. „Sul on õigus.” „Sina oled mees!” „Mina olen mees!” „Ütle seda veel!” Karl tõusis püsti ja karjus: „Mina olen mees!” Siis tulid tal meelde lapsed, secondhand poed ja kartulid, mida ta sõi iga päev. Ta meel läks jälle kurvaks ja ta istus maha. „Noh, mis viga?” „Aga raha? Ma olen vaene kirikurott.” „Selles sa eksid Karl. Eksid mees!” „Ah?” „Sul sai ju eelmine kuu 5 aastat täis kojamehena?” „Jah.” „Karl see oli katseaeg. See oli selleks, et vaadata, kas sa oled õige mees.” „Ma ei saa aru, mis sa räägid?” „Karl! Kas sa oleks arvanud aastal 2003, et kojamehe amet on tuleviku Euroopa ihaldatum elukutse?” Karl vaikis ja kuulas. „Kui Eesti liitus EL-ga suunati meid siia. Meile öeldi, et aastal 2028 on kojamehe amet kõige populaarsem.” „Ma ei näe küll, et siin oleks mingit tormijooksu sellele kohale.” „Kuid aasta pole ju veel möödas.” Pi naeratas. „Mis sa sellega mõtled?” „Homsest on sinu aastapalk 500 000 eurot.” Karl vaatas lolli näoga Pile otsa. „Kuidas on see võimalik?” „Tead Karl? Ära mõtle liiga palju. Liigne mõtlemine võib haigeks teha!” *** Kui Karl silmad avas, oli ta haiglas. Ta naine istus ta kõrval. „Tere kallis!” „Karl! Mul on hea meel, et sa terve oled!” Ta kallistas Karli. „Ma nägin veidrat und. Ma olin...” Uksest astus sisse Karli boss. „Tere, Karl!” „Boss?” „Ma kuulsin su õnnetusest ja tulin kohe. Kas sinuga on kõik korras?” „Jah!” „Tore, siis on mul sulle üks jutt. See on palgatõusust.” See oli liig mis liig ja Karl minestas jälle. Karli boss sosistas endale: „Ta kohtas vist Pid!”
Kaidi Kraavi 9. klass Turba Gümnaasium |
